Juttu tuleb ühest väljakutsuvast juhtumist, mis mu selle aasta suve poolikuks jättis.
Toiduga seotult toon välja oma lemmikud, mida sõin ajal, kui ma midagi hammustada ei saanud. Kui oled vaid retseptide huviline, keri julgelt allapoole!
Täiega kaua mõtlesin, kas üldse kirjutada see postitus, sest ma ei taha siin kuidagimoodi ohvrimeelsena tunduda, pigem lihtsalt jagada oma kogemust ja taipamisi, millega sel suvel kokku puutusin. Teisalt on raske ka mitte jagada, sest see juhtum ikka kõvasti raputas mind sel suvel. Iseenda jaokski on hea see kõik kirja panna.
See oli 22.juuli õhtupoolik kui sõitsin elektritõukerattaga mööda Pärnu jõge, pahaaimamatult piire katsetasin, maksimaalset kiirust taga ajasin, valel ajal kõrvale vaatasin ja kukkusin. Kukkusin lausa nii, et diagnoosiks alalõualuumurd. Suu oli verd ja hambakilde täis ning tunne selline, et oot kas see, mis just juhtus oli ikka päriselt või ma kohe ärkan ühest õudusunenäost. Raputasin end ja olin ikka sealsamas õudses olukorras. Võin kindlalt öelda, et see oli üks kõige kohutavam tunne, mis mul kunagi on olnud. Igatepidi katkine tunne. Nii seest kui väljast. Sõitsime siis taksoga Pärnu emosse, kus lõual olev haav kinni õmmeldi. Olin totaalses šokis. Luumurrust sain teada alles järgmisel päeval kui hambaarst Tallinna emosse saatis.
Teisel päeval hakkas järkjärgult nägu üles paistetama. Nägu oli paistes u 12 päeva. Suured hamba- ja peavalud, kohati lausa kohutavad kestsid u 14 päeva. Kõige hullem oli peale järjekordset hambaarsti juures käiku, kui lõigati iget ja tehti esimene juurereravi. Tunne oli justkui keegi oleks nõelaga mu ajus surkinud ja mingeid erinevaid teekondi rajanud. Osad päevad veetsingi lihtsan voodis kägaras. Rets valu.
Mida ma siis sõin see 5 nädalat, kui millegi hammustamine oli valu tõttu välistatud. Esimesel nädalal oli olin vaimselt kui füüsiliselt nii šokis, et isu oli täiesti kadunud. Võtsin 4-5 päevaga 3 kg kehakaalust alla. Järgnevalt päevadel hakkas siiski fantaasia tööle. Võimalik, et ma pole kunagi nii mitmekülgselt toitunud kui sel ajal. Esiteks sellepärast, et mul oli sel ajal lihtsalt rohkem aega. Lisaks kartsin, et toitainevaegusest tingituna võib mu immuunsüsteem veelgi nõrgemaks jääda.
Suud ei saanud ma avada rohkem kui 2-3 cm, lõualuud lihtsalt ei avanenud.
Tegin endale rohelisi smuutisid (vitamiinid), tarbisin pähkli- ja mandlivõisid (head rasvad, valgud), kanepiõli (rohkelt Omega 3 rasvhappeid), hummuseid (valgud), puljongit (eriti hea rüübe, kui soolane isu tekkis, põletikuvastane). Maiustada sain jäätiste, sorbettide ja kohupiimakreemidega, lisaks veel kreeka jogurtiga, mida serveerisin värskete marjapüreedega.
Ehk leiavad eelnevast valikust toiduinspiratsiooni teisedki, kellel mandlioperatsioon, lõualuumurd või muu taoline vaja üle elada.
Lemmiktoit oli rammus polenta erinevate pestodega. Kõiksugu pudrud ja püreed- neid saab ju lõpmata palju erinevaid valmistada.
Kreemjas polenta pesto ja juustuga
Prindi retseptKoostisosad
- 1/2 sibulat
- 1 sl oliiviõli
- 5 sl polentat (maisimanna)
- 2-3 sl päikesekuivatatud tomatitega pestot (või muud pestot)
- 2-3 sl parmesani või muud kõvemat tüüpi juustu
- soola, pipart
Juhised
Haki sibul väikesteks tükkideks.
Kuumuta pannil õli ja tõsta sinna sibulatükid. Prae 2-3 mnutit.
Vala pannile ka polenta ja kuumuta 2-3 minutit.
Lisa nüüd 300 ml vett ja lase keskmisel kuumusel podiseda kuni polenta paisub.
Lisa hulka pesto ja 2 sl juustu, sega kuni segu on ühtlane. Lisa vajadusel veel veidi vett.
Maitsesta soola ja pipraga
Serveerides riivi peale veidi juustu ja nirista üle oliiviõliga!
Selle mõnusa ploomi-martsipanimoosise kaerahelbepudruga nuumasin ennast ka..
Taipasin kui raske on tegelikult öelda mingitele lahedatele tööprojektidele “ei” ja märkasin kui tobe on see nn sundpuhkuse ajal tekkiv fomo efekt ehk hirm millestki ilma jääda.. sest mina ja minu tervis on kõige tähtsamad. Kõik muu on teisejärguline.
Ehk siis pikk jutt lühidalt.. Loo moraal on, et palun ole elektritõukeratta või mis tahes teise liiklusvahendiga sõites ettevaatlik. Ära kiirusta ja ole oma tähelepanuga kogu aeg kohal, et ei juhtuks nii nagu minul juhtus. Rohkem kui mitu korda käis mul peast läbi mõte, et TERVIS tõesti ongi elus kõige tähtsam vara..
ja kui hea on lõpuks see tunne, kui kuskilt ei valuta!
Kergemad valud ja tuikamised hammastes kestavad siiani ja üsna pikk protsess on veel läbida. Siiski olen praeguseks juba enam-vähem taastunud ja mõtlen, et mul ju tegelikult läks väga hästi, et mul pea ja kõik teised kohad terveks jäid.
Pähkleid ja muud kõvasti krõmpsuvat veel süüa ei saa. Burgeri söömiseks ka veel suu piisavalt suureks ei avane, aga need “mured” tunduvad kõik nii tühised selle kõrval, mis oli poolteist kuud tagasi. Vaikselt olen tavaelu peal tagasi ja väärtustan seda rohkem kui enne. Ahjaa!
Dr Anna Firsovat, sõbralikku ja professionaalset hambaarsti, kes väga paljude hambatraumadega tegelenud, soovitan ka! Nii tänulik, et tema juurde ravile sain.
Oleme terved!
Merilin ♡
Kommentaare pole